Lähme kiiresti talvele vastu ja see tähendab treeningute osas naastuaega. Naastud on libedate ilmadega vältimatud, kuid kas teadsid, et samal ajal toovad need lisakoormust hobuse kõõlustele ja liigestele? Naastud annavad treeningul hea pidamise, kuid vähendavad samas sammu lõpus jala loomulikku libisemist.
Lisaks veedab hobune talvel suure osa ööpäevast tallis, olgu siis tegu boksi või lahtise varjuga. Seetõttu mõjutavad ka allapanu kvaliteet ja kogus otseselt kabjade ja jalgade heaolu.
Hoolikas rautamine, regulaarne liikumine erinevatel alustel ja hea tallihügieen on siiski parim viis hobuse jalgu tervena hoida.
Kõikjal on märg
Märg boksi-, varjualuse- või koplipõhi on üks suurimaid riskitegureid. Niiskus + mustus = ideaalne kasvukeskkond bakteritele ja seeninfektsioonidele. Kõige levinum on kabjamädanik, kuid sageneda võivad ka valgejoone põletikud ja muud kabjahaigused.
Kui hobune seisab pidevalt märjas, hakkab sarvkiht pehmenema, kannad ja kabjaseinad kaotavad tugevuse ja pragude oht suureneb. Nii ei püsi ka rauad enam nii hästi all.
Eriti boksis tõstab märgusega segunedes sõnnik ja uriin amoniagi taset, mis ärritab nahka ja kabjaid, halvendab õhukvaliteeti ja süvendab võimalikke hingamisprobleeme. Samuti ei taha hobune märjas lamada, mistõttu ta puhkab vähem ja taastub halvemini. Ilma piisava puhkuseta võib hobune muutuda ärritunuks ja väsinuks.
Erinevate põrandakatete mõju
Alused, millel hobust liigutatakse, mõjutavad oluliselt seda, kuidas jalad koormust saavad. Mitmekesine, kuid hea treeningpind toetab jalgade üldist heaolu.
Talvel hobusega liikumine on omamoodi kunst — kord on imeliselt lumine, kord muutuvad teed ja platsid pea betooniks. Kui pinnad kõvenevad, väheneb jala loomulik “veeremine”. See tähendab suuremat koormust liigestele, suuremat survet kabjale ja suuremat ohtu kõõluste ja liigeste ärritusele.
Märg, pehme, sissevajuv pind koormab jalgu teistmoodi kui näiteks külmunud tee. Hobuse jalg vajub igal sammul, kõõlused ja sidemed teevad rohkem tööd ja pikema aja jooksul võib see põhjustada ülekoormusvigastusi. Koplites on see tüüpiline eriti kevadel ja sügisel.
Märg, mudane või ebaühtlane pind näiteks koplis suurendab libastumise ohtu. Libastumine võib põhjustada venitus- ja rebenditraumasid, lihaspingeid ning isegi keerukamaid väänevigastusi, mille paranemine on keeruline.
Naastud ja kiudpõrand = ei sobi kokku
Külmade saabudes kolib ratsutamine võimalusel maneeži. Kvaliteetne kiudpõrand pakub juba iseenesest suurepärast pidamist, kuid kui sellele lisada hokid, muutub pidamine liialt tugevaks. Kui naastud kiududesse eri sügavustesse haakuvad, võib pidamine samm-sammult erineda ja liikumine muutub ebastabiilseks.
Kiudpõrandal ratsutades tuleks naaste kasutada ainult siis, kui see on vältimatu. Kui jala liikumine peatub igal sammul järsult, langeb liigestele korduv löökkoormus, mis võib pikemas perspektiivis põhjustada põletikke või ülekoormusvigastusi. Samm ei saa “järele anda”, vaid katkeb äkki. See suurendab liigeste ja kõõluste väändekoormust, eriti sõrgatsiliigeses, kõõlussidemete piirkonnas ja kannaliigestes.
Naaste tuleks valida nii väikseid ja kergeid kui võimalik — need annavad piisava pidamise, kuid ei takista loomulikku liikumist. Nastud tuleks eemaldada kohe, kui tingimused neid enam ei nõua. Regulaarne venitamine ja liikumine pehmel pinnal aitab naastude kasutusperioodil vigastusi ennetada.
Talvel on eriti oluline jälgida kõõluste temperatuuri ja tundlikkust pärast treeningut. Soojad, hellad jalad võivad viidata liigsele koormusele.
Kui kasutada saab metsa- või lumeradu, maneeži või põlluteid, tuleks pinda iga päev vahetada. See tasakaalustab koormust ega väsita samu struktuure.
Kokkuvõttes, naastud ja kiudpõrand ei sobi omavahel.
