Suvisel kuumusel tuleb hoolitseda hobuse veevarustuse eest
Isegi siin põhjapoolkeral on viimastel aastatel olnud või tuli harjuda rekordiliselt kuumade suvedega, mil soojakraadid kerkivad parimal ajal isegi tublisti üle 30 kraadi. See toob väljakutseid paljudele igapäevastele asjadele, näiteks hobuste pidamisele. Kuuma ilmaga on hobuste treenimine karm ja karjamaal viibimine võib olla kõike muud kui lõõgastav.
Nagu eelmises ajaveebi artiklis selgitatud , võib päike kuumuse käes soojendada hobuse pinnatemperatuuri kuni 60 kraadini Celsiuse järgi. Sel juhul on kehatemperatuuri reguleerimine keeruline, et vältida kehatemperatuuri normaalsest kõrgemat tõusu. Samamoodi, nagu inimese keha on enamasti vesi, moodustab ka hobuse kaalust 60–70 protsenti vesi. Varssade puhul on osakaal suhteliselt suurem ja seetõttu on eriti varssadel oht dehüdratsiooniks. Kuigi võõrutamata varss saab suurema osa veest piimaga, joob kuuvanune varss päeva jooksul lisaks piimale umbes neli liitrit vett.
Veevajadus on erinev
Täiskasvanud hobuse päevane veevajadus on ligikaudu viis liitrit saja kilogrammi eluskaalu kohta. Hobuse vajadus intensiivsemal treeningul või põetamisel on oluliselt suurem, isegi kaks-kolm korda. Normaalkaalus hobune kaotab higistades 10-15 liitrit vedelikku tunnis, lakteeriv mära kaotab iga päev koos piimaga 2-4 protsenti oma kaalust.
Umbes 500 kg kaaluva puhkava hobuse veevajadus 20 kraadises temperatuuris on uuringute järgi 25 liitrit ööpäevas. Tiine mära keskmine kogus on 31 liitrit ja imetav mära 51 liitrit ööpäevas, keskmisel tööl hobusel aga 41 liitrit. Loomulikult suureneb kogus temperatuuri tõustes. Tallis jootmisega tegeleb sageli veeautomaat, kuid vooluhulk ja joogiruum on sageli hobuse vajaduste jaoks liiga väikesed. On märgatud, et hobused eelistavad juua ämbrist või suuremast.
Karjamaa muru sisaldab 80 protsenti vett, seega näiteks 40 kilogrammi muru sisaldab 32 kilogrammi vett. Vaatamata sellele peab karjamaal olema ka piisavalt puhast vett. Veevajadust saab mugavalt kontrollida Hobuinfokeskuse kalkulaatoriga .
Vedeliku tasakaal ja vedeliku kadu
Vedeliku tasakaal viitab sellele, kui hobuse veetarbimine võrdub vedelikukaotusega. Hobune peab heaolu nimel saama piisavalt vedelikku, sest liiga vähesel veetarbimisel on tal muu hulgas kõhukinnisus. Kui temperatuur tõuseb, aurustub läbi hobuse naha rohkem vedelikku. Kuna hobune joob peale söömist, peab hobusel olema võimalus juua ka söötmise ajal – ka väljas. Kui söötmise ja joomise vahele jääb liiga pikk vahe, võib seedimine olla häiritud ja koolikute oht suureneb.
Kui tundub, et hobune pole piisavalt joonud, võib tal tekkida vedelikupuudus või isegi vedelikupuudus. Sümptomiteks on näiteks halb isu, vähenenud roojamine, sõnnik on kuiv ja hobune unine. Olukorda saab hinnata paari testiga: Hobuse nahk tõstetakse sõrmedega üles ja jälgitakse taastumist. Tavaliselt lõtvub nahk paari sekundiga, dehüdratsiooni korral aeglasemalt. Teine katse on vajutada hobuse limaskestale näiteks ülahuule alla. Limaskestale ilmub kahvatu laik, mis peaks sekunditega uuesti roosaks muutuma. Ebakindlates olukordades tuleb alati konsulteerida loomaarstiga.
Hobuse hankimine võib olla keeruline, eriti kui see on pisut segasem. Mõned hobused võivad olla võõras kohas vee suhtes erilised, sel juhul võib abi olla vee "maitsestamisest". Proovimist väärivad vähemalt õunamahl, melass või melassiviil , mis seob palju vedelikku. Teistele meeldivad ka elektrolüüdid (mis on kasulikud ka eraldi söötmisel), sool või mineraalvesi.
Tutvu Biohansa söödatoodetega selle lingi kaudu. Ärge unustage tellida meie uudiskiri ja jälgida meid sotsiaalmeedias ning saate oma meilile teavet uute toodete ja aktuaalsete teemade kohta. Anna ka tagasisidet, millistel teemadel soovid Biohansa blogist lugeda!
Allikad:
Hobuse joogivee vajadus | Hobuste teabekeskus
Hobuste vedeliku tasakaal – Vetcare
veevajadus | Hevoseni.fi
Illustratsioon: Pixabay